Kuhu on kadunud meie oskus unistada?
Kõndisin eile mere ääres ja mõtlesin sellele teemale. Olen osalenud paljudel tööintervjuudel värbajana ja vestelnud inimestega läbi karjäärinõustamise sessioonide. Sageli näen, et paljud inimesed on kaotanud oskuse unistada ja tulevikku vaadata. Kas see käib ka Sinu kohta?
Mulle tundub, et kiire elutempo, rutiin, pidev stress ja ühiskondlikud normid on teinud oma töö ning surunud meid kindlatesse raamidesse. Värbajana töötades armastasin tööintervjuudel inimestelt küsida küsimusi, milleks nad valmis ei olnud. Miks? Seda kõike kõige paremas mõttes, selleks, et saada aru, milline inimene tegelikult on, millest ta unistab, millest ta mõtleb, mis talle sobib ja mida uuelt töökohalt ootab. Loomulikult rääkisime läbi ka töökogemused jm. ning läbi selle arutlesime üheskoos, kas töö kuhu inimene kandideeris võiks talle ka päriselt sobida. Nägin, et inimesed lähevad sageli just väga inimlike küsimustega “lukku,” sest mõeldakse sellele, mida “peab ütlema” ja tihti puudub ka kindel arusaam, mida ise soovitakse. Julgustan teid alati endale kindlaks jääma ning mitte mõtlema sellele, mida teilt oodatakse. Nii sünnivad kõige huvitavamad vestlused. Loomulikult sõltub palju ka sellest, milline inimene istub tööintervjuul teisel pool lauda – seega ka värbajatele ja ettevõtte juhtidele soovitan alati avatud meelt, eelarvamustevaba suhtumist ja oskust kuulata ning inimesi mõista!
Isiklikult arvan, et unistused aitavad meid elus edasi, aitavad seada eesmärke ja nendeni ka jõuda.
Nädalavahetus on tulekul… võtke aega ja mõelge, mis teid elus motiveerib, kuhu tahate jõuda, mida põnevat ära teha ja hoidke need mõtted alati meeles.
Pildil kaunis Šotimaa!
Toredat nädalavahetust!
Inge-Helene